Roostevaba terase ajalooline päritolu

Roostevaba terase leiutamist ja kasutamist saab jälgida I maailmasõjast. Sel ajal transporditi Briti tulirelvi lahinguväljal kulunud ja kasutuskõlbmatute püsside tõttu alati tagalasse. Militaartootmise osakond andis Brellyle korralduse töötada välja ülitugev kulumiskindel legeerteras, et uurida ja lahendada relvatorude kulumise probleemi. Brelly ja tema assistendid kogusid erinevat tüüpi terast ja legeerterast, mida toodetakse kodumaal ja rahvusvaheliselt, viisid läbi erinevate mehaaniliste omaduste jõudluskatseid ja valisid seejärel tulirelvade valmistamiseks sobivama terase. Ühel päeval katsetasid nad legeerterasest, mis sisaldas suures koguses kroomi. Pärast kulumiskindluse katseid leiti, et see sulam ei olnud kulumiskindel, mis näitab, et sellega ei saa tulirelvi toota. Seetõttu salvestasid nad katsetulemused ja viskasid selle seina nurka. Ühel päeval paar kuud hiljem tormas assistent Brelly juurde läikiva terasetükiga ja ütles: "Härra, see on legeerteras, mille härra mulla saatis mulle ladu koristades. Kas soovite sellega katsetada ja näha, mida sellel on erifunktsioon?" "Okei!" Brelly vaatas läikivat terast ja ütles rõõmsalt.
Katsetulemused tõestavad, et tegemist on roostevaba terasega, mis ei karda happeid, leeliseid ega sooli. Seda tüüpi roostevaba terase leiutas 1912. aastal Saksa mulla, kuid mulla ei teadnud selle eesmärki.
Brelli mõtles endamisi: "Sellist kulumis-, kuid korrosioonikindlat terast ei saa kasutada tulirelvade valmistamiseks. Kas sellest saab valmistada lauanõusid?" Ta ütles ja läks edasi, valmistades roostevabast terasest puuviljanoad, kahvlid, lusikad, puuviljaalused ja voltimisnoad.
Bradley leiutatud roostevaba teras patenteeriti Ühendkuningriigis 1916. aastal ja seda alustati masstootmisega. Sellest ajast peale sai kogemata prügihunnikutest avastatud roostevaba teras kogu maailmas populaarseks ja Henry Bradleyt tunti ka "roostevaba terase isana".